Tahan laenu! Aga kas ka vajan?

esmaspäev juuli 6, 2015

Eesti inimeste finantskäitumine on viimase kahekümne aastaga oluliselt muutunud. Nõukogude ja ka üleminekuaja ülikonservatiivsest ning peamiselt säästudel ja kogumisel põhinenud rahastamisskeemid on muutunud paljuski laenamispõhiseks. Laenudest on saanud igapäevase finantskäitumise normaalne osa.

Tihti suhtutakse aga laenamisse liigagi kergekäeliselt ning mis veel hullem – alati ei anta endale arugi, et hüvesid kasutatakse, kuid nende eest tasumine lükatakse edasi. Krediitkaardid, arvelduskrediidi, kaubanduskettide järelmaksukaardid aga näiteks ka mobiilimaksed on asjad, mis on paljudele muutunud tavaliseks arveldusvahendiks.

Sageli tundub, et erinevate finantstoodete nii kättesaadavaks, mugavaks ja taskukohaseks muutumisega on hakanud hägustuma ka see vastutus. Järjest rohkem loeme ka meediast lugusid, kus isegi tuntud inimesed ja ettevõtjad, kes mingil hetkel on olnud edukuse võrdkujuks, on ennast lõhki laenanud. Õigemini – nad on oma võimet võetud kohustusi teenindada leebelt öeldes pisut üle hinnanud. Ja sarnaseid lugusid tavaliste inimestega meie ümber, millest meedia ei kirjuta, on tegelikult märksa rohkem.

Seepärast ongi oluline uue laenu võtmisel hoolega läbi mõelda, kas seda ka päriselt vaja on? Või on võimalik ja mõistlik vannitoa remont, uue auto ost või talvine suusareis lükata edasi ajale, kus mõned eelmised kohustused saavad juba tasutud ning laenuvõime suurem.

Mõistlik olekski enne laenutaotlusi täitma asudes mitte mõelda sellele, mida kõike saab laenurahaga ära teha, vaid seda, kas midagi olulist võib edaspidi selle kohustuse võtmise tõttu tegemata jääda? Ükski töökoht pole igavene, ükski äri ei ole garanteeritult edukas ning ka tervis võib ühel hetkel jupsima hakata.

Eelkõige need on riskid, mille tõenäosust tuleks hoolega kaaluda, seejärel hinnata realistlikult oma teenistust, kulusid ja varusid ning laenata lõpuks pisut vähem, kui arvutuslik laenuvõime näitab. 

Blogi kategooriad: Pere eelarve planeerimisest

Laenukindlustus – kas asjatu lisakulu või hügieenireegel?

esmaspäev juuni 29, 2015

Autot liisides või kodulaenu abiga uut kodu ostes käib sellega käsikäes ka kohustus ostetu kindlustada. Inimene saab kindluse, et ta ei peaks maksma asja eest, kui seda asja ennast enam mingil õnnetul põhjusel ei ole. Laenuandja omakorda on huvitatud, et kui tekib mingi probleem, siis ei vaataks neile vastu õnnetu inimene, kellel pole ei ostetud autot või maja ega ka raha, mis selle ostmiseks laenati. Elementaarne, eks?

Eesti kindlustusturgu vaadates kindlustatakse end enamasti ainult selliste olukordade vastu, kus see on kohustuslik või siis on ette näha, et probleemi tekkides on häda väga suur. Naljaga pooleks – grillvorste vardasse ajades neid keegi kõrbemise vastu kindlustama ei hakka, sest uue vorsti jõuab ikka osta ja tegelikult maitseb see natuke kärssama läinud vorst teinekord isegi paremini.

Laenu tagatiseks olev objekti või ostetud sõiduki kindlustamine on küll kohustuslik, kuid laenude endi ehk nö maksevõime kindlustamine on märksa vähem levinud. Samas on näiteks Rootsis ja Soomes see elementaarne hügieenireegel ja üldlevinud praktika.

Kui eluasemelaenude puhul on laenumaksete kindlustamine siiski võimalik igas suuremas pangas, siis väiksemate laenude puhul on neid võimalusi laenuklientidel vaid üksikute laenupakkujate juures. Kindlustusseltsid sellist võimalust aga reeglina üldse ei paku.

See ongi mõtlemiskoht kõikidele laenuandjatele – kuidas anda inimesele kindlus ning see oluline hingamisruum puhuks, kui tervis alt veab või töökoht kaob? Meie praktika, kus automaatselt on kindlustatud kõik väljaantavad laenud, näitab, et lõviosa juhtumeid, kus kindlustuskaitset tarvis läheb, ongi seotud töökoha kaotamisega.

Laenukindlustus on nagu käte pesemine – enamasti ei juhtu midagi, kui pisut määrdunud kätega võileiba ampsata, kuid ometi oleme harjunud käed ikka korralikult enne sööki puhtaks pesema. Igaks juhuks, sest kunagi ei tea… Ja seebi ja vee kulumisele sel hetkel vaevalt et keegi mõtleb.

Muidugi võib alati soovitada, et pole üldse tarvis neid laene võtta ning loota, et inimestel on koondamise hetkeks mitme kuu varu sukasääres, kuid paraku on töötuks jäänud inimesel selle tarkusega maksepäeva lähenedes suhteliselt vähe peale hakata. 

Blogi kategooriad: Finantsteadmised

Krediidi kulukuse määr pole lõplik tõde

esmaspäev juuni 22, 2015

Võrrelda kõiki laene intressi järgi on sama tark, kui võrrelda kõiki sõidukeid hobujõudude põhjal. Seetõttu võetigi laenu tegelikust hinnast arusaamiseks kasutusele uus mõiste - krediidi kulukuse määr ehk tüüptingimustel laenu kogukulu. Kuid isegi see võib osutuda ekslikuks.

Ärge saage valesti aru - krediidi kulukuse määra kasutuselevõtt laenuteenuste reklaamides oli suurepärane samm. Mäletate veel kiirlaenusid, kus reklaami järgi intressi õieti nagu polnudki? Küll aga olid seal näiteks teenustasud, mis ulatusid näiteks kolmandikuni laenusummast. Krediidi kulukuse määr muutis säärase skeemitamise mõttetuks - laenuandja peab reklaamis ära tooma kõik laenu võtmisega kliendile kaasnevad kulud, sõltumata nende nimetustest. See lõi tarbijate jaoks palju klaarimaks pildi, mida mitmed "kavalad" üritasid sogasena hoida.

Kuid krediidi kulukuse määr ei ole ka lõplik tõde. Krediidi kulukuse määr on justkui puhas ja viisakas fassaad, mille taga võib peituda puhas ja korrektne pangahoone, aga ka räpane ja hämar liigkasuvõtjate kontor.

Krediidi kulukuse määr sisaldab küll otseseid ja esmaseid laenuga seotud kulusid, kuid kaks võrdse kulukusemääraga laenu võivad lõpuks erineda kalliduselt väga palju. See saab juhtuda siis, kui mängu tulevad kõikvõimalikud kõrvalkulud - näiteks laenu enneaegse tasumise hind, maksepuhkuse võtmine, eriti aga kõik protseduurid, mis järgnevad näiteks laenumakse hilinemisele. Nii võibki esmapilgul tunduda „võtad 300, maksad 300“ stiilis pakkumine väga mõistlik, kuid laenumaksega hilinemisel selgub, et ainuüksi tähtaja pikendamine maksab näiteks 50 eurot.

Ka tuleb inimestele sageli üllatusena, et KKM arvutamise põhimõtted võivad olla erinevad – mõni laenupakkuja arvutab seda ühe kalendrikuu, teine jälle kogu kulude põhjal ning esmapilgul vaid tehnilise nüansina tunduv pisiasi tähendab tegelikkuses 12-kordset vahet. Ja võib kergemat sorti mürki võtta selle peale, et juhuslikku pole selles, kuidas krediidikulukust näidatakse, midagi.

Nii võib juhtuda, et kui hilined maksega päeva-kaks, saad laenuandjalt kõigepealt SMS-i ja seejärel meeldetuletuskirja, millest ühe eest küsitakse 5 eurot käitlus- ning teise eest 10 eurot menetlustasu ning tõenäoliselt pole kummastki võimalik ka loobuda. Pisut suurem hilinemine võib tähendada ka suurt leppetrahvi, halvemal juhul laenulepingu ülesütlemist koos kohustusega tagastada kohe kogu laenusumma; sellega hilinemisel võib tiksuma hakata juba märksa suurem viivis, kui pealtnäha tsiviliseeritud krediidikulukuse määr.

Blogi kategooriad: Finantsteadmised